7.september on kurb päev. Eesti Prokuratuur esitas Aivo Petersonile süüdistuse ei rohkem ega vähem kui riigireetmises! Kuidas sai nõrga südamega massöörist, kes on üle elanud kliinilist surma ja on veendunud, et ei sattunud teise ilma põhjusel, et temal on veel asja meie seas, kodumaa reeturiks? Tema meelest ainus ülesanne, milline ei ole lõpuni viidud planeedil Maa - see on rahu tema kodusel Eestimaal ja sõprussidemed naaberriikidega Eestimaa hüvanguks. Absurdseteks süüdistusteks Aivo Petersoni pihta nimetas ka tema advokaat Matti Senkel.
"Minu arvates see süüdistus on utoopiline. Ma ei mõista, milliseid popaganda narratiive levitas Aivo Peterson, kui ta rääkis rahust ja sõjakoledustest. Tema tegevus oli ju avalik - televisioonis, Facebookis, kus iganes ta ei kirjutaks. Sotsiaalmeedias oli tema tegevus täiesti avalik".
Aivo Peterson on üks vähestest poliitikutest Edgar Savisaare, Mihhail Stalnuhhini, Sergei Seredenko kõrval, kes on soovinud Eestimaale rahu ja heaolu.
Teie kõik teate, et Aivo sõitis enne Riigikogu valimisi Donbassile. Nii juhtus mitte tema tahtest, aeg oli ise valinud Aivot. Esialgsete plaanide kohaselt pidi Aivo sinna sõitma sügisel 2022, kuid nagu üht vanarahvatarkust ümber sõnastades "inimene peab plaane, sõda otsustab". Tema sõit sinna oli kantud vaid rahumissioonist. Ta kohtus seal inimestega, kes olid üle elanud sõda, seal hulgas lastega. Aivo ei soovinud üldse meie väikese Eestimaa kaasa tõmbamist sellesse hakklihamasinasse.
Päeval, kui Aivo naasis Venemaalt koju, meie, tema mõttekaaslased ja sõbrad, ootasime teda Narvas Peetri platsil. Teie kõik teate, et märtsi alguses meie kliimavööndis on veel talv, mis ei kavatse taganeda. Piiriületamise alal Aivot hoiti kinni mitu tundi, küsitleti, vahetudes ja kooskõlastades küsimusi keskusega. Otsiti läbi nagu hirmsamat salakaubitsejat viimse õmbluseni, kuid õnneks lasti minna.
Me võtsime teda vastu kui väga lähedast sõpra. Inimene oli päev otsa söömata, janune, kulutas närve. Peetri platsil töötas väike restoran ja me kutsusime Aivot õhtusöögile. Laua taga kogunedes kuulasime Aivo jutustust sõjast...
Oh, ei, see ei olnud propaganda ega Venemaa seisukohad sündmustest, see oli hirmsam, kuid jäi meelde oma julma argipäevana. Sõjast kõnelevad kõik massmeedia kanalid, aga Aivo jutustas maailmast, sellest maailmas, millist ta koges.
Kujutage ette märtsi Ukraina kaguosas. Meil Eestis on lumi ja külmad kraadid - seal on sula, muda. Hallid lumehanged. Teie kõnnite mööda teed, mis on täis lastud raketide tekitatud sügavaid auke. Hall vihmane taevas, peenike vihm ja äkki ilmub teie ette suur täissöönud koer ja tema hammaste vahel on inimkäsi ripnevate lihajäänustega... Sõda ajas oma põliskohtadelt tuhandeid inimesi, kas suudate ette kujutada palju jäi maha purustatud alevites, külakestes, taludes koeri, kasse, muid loomi. Paljud suridki ketis, kuid paljud kogunedes karjadena hakkasid otsima endale toidust, metsistusid, muutusid kiskjateks ja laibad, milliseid ei suudetud talve jooksul maha matta, peale lume ära sulamist said põhiliseks toiduks koertele. Pilt on kohutav.
Selline on sõda, millist nägi Aivo, erapooletu. Mis on teie meeles selles jutustuses propaganda? Venemaa propaganda? Mina, ütlen ausalt, sain vapustatud. Kaasaegne inimene, kellele teleakraanidelt, ajalehtedes, sotsiaalmeedias näidatakse sõda iga päev, leina ja surma, harjub sellega aja jooksul, andes endale aru, et selline on tegelikkus ja sellega ei saa midagi parata. Kuid kui inimene näitab meile sõda selle sotsiaalsest kõljest kui humanitaarset katastroofi - see on midagi muud, see on hirmus.
Rohkem ma sõja kohta Aivi käest kuulnud ei olnud, välja arvatud tema videopöördumisi, milliseid ta salvestas viibides sõjapiirkondade läheduses...
Meie viimane kohtumine Aivoga juhtus olema 6.märtsil. Juba olid möödas Riigikogu valimised, juba oli selge, et Aivo kogus palju valijate hääli, juba sai selgeks, et tema ja Oleg Ivanovi mandaadid jäävad kättesaamatuks välisesinduste valijate häälte mitte tunnistamise ja elektrooniliste häältega manipuleerimise tõttu. Kõik juba mõistsid, et rahuliikumise kandidaate lihtsalt ei lasta parlamenti, sest kardetakse, et nad seal hakkavad rääkima tõtt sündmustest, millistele said tunnistajaks. Paari päeva pärast Aivo Petersonit võeti vahi alla...
Veidi hiljem Riigikogu kandidaat EKRE erakonna nimekirjas Andres Raid sõitis piirkonda, kus viibis oma rahumissiooniga ka Aivo Peterson. Raid kinnitas Eesti julgeolekuametile, et viibis "Venemaa okupeeritud aladel" Donetski oblastis, seal hulgas Mariupolis. Tema reportaaž jäi puutumatuks, temale ei esitatud süüdistusi. Miks, kust ja milleks on selline valikuline suhtumise Eestimaa kodanike suhtes?
Ilja Masljakov