Meid on lüpstud nii vasakult-paremalt,
Kõikidest pragudest, nagu sajandeid varemalt.
- Kõik, kes iganes alla meid surus, uhkuses hooples:
Kel jõud, sel õigus!

Mõõga otsas, kus tõde ja võim,
maale, kus ikkega harjunud hõim,
tuleb kes iganes, kaob kodusein
Lõputud pisarad, lõputu lein...

Sajandeid järjest ja aastast aastasse,
Käib usu ja tarkuse välja löömine,
Külvates pettust, peale sundides valet
kustusid ajas uhke rahva au ja tahe.

Sündisid orjad, orjameelsel rahval,
Põlvest põlve, muud ei julenud tahta.
- Põlvili roomame tolmuseil teil,
Nende ees, kes valitsevad meid...

Ori, kes saanud nüüd ikke alt vabaks
Kätte sai piitsa, annab omadel malakat
Piinab nüüd ligimest, nii kuidas jaksab
Oma rahvale ta kätte maksab.

Ja olles kord saavutand elu, kus küllus
Ei jaga ta midagi, raha tekitand hullust
Õgib end otsast otsani täis
Unustab kohe, et varem orjana käis.

Meid lämmatamas nüüd on orjade hoolitsus
Ori ja meelsus, see võimude koolitus.
- Oh, jääks meil ajus alles signaal
Pidada ennast „eliidiks“ siin maal.

Ilja Masljakov