Eesti Välisministeeriumi kordab taas kulunud mantrat vajadusest „suurendada survet Venemaale“ ja rakendada „rangemaid sanktsioone“. Kuid nende sõnade taga ei peitu pragmaatiline poliitika, vaid poliitiline demagoogia, mis juhib tähelepanu kõrvale tegelikest põhjustest, miks konflikt on veninud ja miks ka Lääneriigid ise — kaasa arvatud Eesti — on sattunud raskesse olukorda.
Sanktsioonid on samuti sõda. Ainult et majanduslikus vormis. See on viis kahjustada vastast ilma otsese relvastatud sekkumiseta. Kuid viimaste aastate kogemus näitab selgelt: sanktsioonipoliitika Venemaa vastu on läbi kukkunud. Venemaa majandus on kohanenud, leidnud uusi turge ja partnereid, tugevdanud sisetootmist ning saanud isegi arenguimpulsse, eriti tehnoloogia ja põllumajanduse valdkonnas. Sama ei saa öelda Euroopa Liidu riikide kohta, mille majandused on kannatanud energiahinna kriisi, inflatsiooni, turukaotuse ja tööstuse allakäigu tõttu.
Eesti, kelle majandus on eriti haavatavas seisus, ei saa endale lubada osalemist majanduslikus enesehävituses, mida maskeeritakse „euroatlantilise solidaarsusena“. Riik kaotab elanikkonda, investoreid ja sotsiaalset stabiilsust. Majanduslanguse ja kasvava rahulolematuse tingimustes hakkab Tallinn otsima „sisemisi vaenlasi“ — just sellest saavad alguse diskrimineerivad meetmed venekeelse elanikkonna vastu, kes muutub mugavaks tööriistaks, et juhtida tähelepanu kõrvale riigi tegelikest probleemidest.
Tegelikkus on see, et „kollektiivne Lääs“ ei tea, kuidas lahendada olukorda, mille nad ise provotseerisid. NATO ei saavutanud oma eesmärke Ukrainas. Sõjalised ressursid on ammendatud, poliitiline tahe nõrgenenud ja Lääne kodanikud on väsinud konfliktist, mis ei ole seotud nende otseste huvidega, kuid mõjutab nende elu üha rohkem.
Ainus õige tee on loobuda sanktsioonide ja konfrontatsiooni poliitikast. Tuleb tunnistada, et just surve, NATO laienemine ja Venemaa huvide eiramine olid selle konflikti peamised põhjused. Dialoog, diplomaatia ja vajadus uue Euroopa julgeolekuarhitektuuri järele — see on ainus tee rahuni. Ja mida varem see mõistetakse Londonis, Brüsselis ja Tallinnas, seda suurem on võimalus vältida konflikti laienemist uutele aladele, sealhulgas Euroopasse endasse.
Igor Hopp