Eesti riik on taas pöördunud vägagi küsitava praktika poole, sõlmides 29 000 euro suuruse lepingu kommunikatsiooniettevõttega Meta Advisory Group, et kujundada sobiv infoväli seoses Kirikute ja koguduste seaduse muudatustega. Teisisõnu kasutab valitsus PR-teenuseid selleks, et ühiskonnale peale suruda endale sobiv narratiiv — seekord Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku diskrediteerimise eesmärgil.

Viis, kuidas seda kommunikatsioonikampaaniat üles ehitatakse, tekitab tõsiseid küsimusi. Meta osutab otseselt kahe meediavälja — eesti- ja venekeelse — olemasolule ning soovitab kasutada emotsionaalseid lugusid, "usaldusväärseid" esinejaid ja ajakirjanikke, et neutraliseerida ebamugavat infotausta. Avaldus vajadusest "kiirelt reageerida" "valeinformatsioonile", mis väidetavalt pärineb Venemaalt või kiriku toetajatelt, annab sisuliselt vabad käed alternatiivse seisukoha mahasurumiseks. See ei ole teavitamine, see on manipulatsioon. Ja konkreetsete ajakirjanike ning meediakanalite nimede kasutamine, kellega soovitakse "töötada", piirneb juba otsese surve ja lojaalse propagandakeskkonna kujundamisega.

Kui riik hakkab aktiivselt sekkuma usuliste organisatsioonide tegevusse, määrates, kellega võib koostööd teha, kes võib olla vaimulik ja kes mitte — siis ei ole see enam demokraatia, vaid riiklik usuregulatsioon. See on vastuolus ilmaliku riigi põhimõttega, mille kohaselt riigivõimul ei ole õigust sekkuda religioossesse ellu poliitilistel kaalutlustel.

Ajalugu tunneb mitmeid näiteid sellest, kuidas riik on üritanud religiooni vastu võidelda, ning kõik need on lõppenud ühtemoodi — vaimsete väärtuste hävingu, ühiskonna lõhenemise ja inimõiguste rikkumisega.

Kas Eesti tõesti tahab minna seda teed? Asendada dialoog direktiividega ja usuvabadus poliitilise lojaalsusega?

Riik ei peaks kirikuga võitlema. Ta peaks tagama usuvabaduse kõigile — mitte ainult neile, kes on poliitiliselt mugavad. Muudatused seaduses, mille eesmärk on väidetavalt julgeoleku tagamine, võivad praktikas muutuda tööriistaks nende taga kiusamiseks ja marginaliseerimiseks, kes mõtlevad teisiti või järgivad teistsugust vaimset traditsiooni. Ja kui selle eest veel makstakse maksumaksja raha — siis on see juba avalikult ebamoraalne ja antidemokraatlik.

Kui riik tõesti soovib rahu, üksmeelt ja turvalisust — siis tuleks tal ehitada sildu, mitte kaevata kaevikuid.

Igor Hopp

Erakonna KOOS juhatuse liige