1. Minu riik pole kellelegi sõda kuulutanud, kuid kogu majandus on suunatud sõjalistele tegevustele.

2. Meid ei pommitata, ei okupeerita, meie vastu ei kehtestata sanktsioone, ei kehtestata majanduslikke barjääre, kuid vaatamata sellele on meie majandus ikkagi varemetes. Tööpuudus kasvab, pensioniiga tõuseb, kehtestatakse uusi makse, tõusevad aktsiisid ja ettevõtted lähevad pankrotti.

3. Me ei osale vaenutegevuses, kirstud Eesti lippude all ei voola lõputus voolus selleks, et lähedased oma poegade ja tütardega hüvasti jätaksid. Kuid rahvaarv väheneb iga aastaga, tundub nagu see sõda niidaks maha meie elanikke.

5. Oleme kaugel aastast 1937, kuid meie eliidi, valitsuse ja valitseva kihi põhivaenlased on inimesed, kes võtavad omale julguse näidata teist teed, kui seda, mida valitsejad meile praegu peale suruvad.

6. Nad püüavad meid veenda, et ebatraditsioonilised "ühendused" on meie imeline homne päev, kuid keegi ei küsinud ühiskonnalt, kuidas ta tahab elada, keda armastada. Vähemus on enamusele oma paradigma peale surunud, saba liputab koera.

7. Inimesed toovad ohvriks oma viimase vara, pingutavad püksirihma, ilma et oleks aega rihmadesse uusi auke teha. Vaatamata sellele, et nad peavad tagastama laene välispankadele, nad peavad toitma oma peret, nad peavad maksma makse. Kuidas saab meie riigis raha teenida, kui nad tapavad ettevõtteid ja samal ajal tõstavad makse? Kuidas saame oma riigis toota konkurentsivõimelisi kaupu, kui elekter ja gaas maksavad suurusjärgu võrra rohkem kui vana kapitalistliku süsteemi riikides?

8. Meie eliit karjub täiel rinnal vabadusest, demokraatiast, ühisest heaolust, meile räägitakse avalikult, et 1600 eurot on vaesuslävi, aga suuremal osal elanikkonnast pole sellist palka kunagi olnudki, sellest pole isegi osatud unistada.

9. Eksperimente meie laste peal tehakse ebainimlikult, pöörates haridussüsteemi pea peale, kuid meile räägitakse kasust ja headusest, et just assimilatsioon otseselt muretseb ja hoolitseb meie laste tuleviku pärast.

10. Jõudsime selleni, et hakkasime arutlema lauslolluste üle, et meeste ja naiste eluea suure erinevuse tõttu peaks naiste pensioniiga veelgi tõstma, aga keegi ei öelnud, kus ja kuidas need inimesed oma pensionini elama hakkavad, kui tööd pole isegi noortel ja tugevatel, kes maksab vanurite ravi, kes neid ülal peab, toidab... Ilmselt praegune eluiga on saanud näitajaks ühiskonna seisundi määramisel, see on hakanud segama meie eliiti. Nende jaoks on inimene lihtsalt masin, mingi tööpink ja kui see katki läheb või ära väsib, peab ta minema ajaloo prügikasti.

Sellises ühiskonnas kaob eesti rahvus peagi. Ma tean ainult ühte riiki, mille kiiluvees Eesti igakülgselt arenes, ja see on NSV Liit, kuid tänapäevane poliitika eitab seda, surudes peale väära arusaama minevikust.

11. Mitu aastat on Eestil jäänud täieliku enesehävitamiseni? Teadlased räägivad 50 aastast. Aga kui midagi ei muutu, siis arvan, et jääb oluliselt vähemaks. Kahjuks oleme teie ja mina selle tragöödia tunnistajad. Siit tekib küsimus, miks eestlased ise seda ei näe?

Ilja Masljakov