Kust tuleb julgus. Minu puhul on see pigem otsekohesus, sirgejoonelisus, siirus. Ka avatud ja uudishimulik pilk. Julge ma loomult ei ole, ma sageli lihtsalt vaatan inimesi, laskumata vestlusesse. Seal Riigikogu Õiguskomisjonis vaatasid meile otsa umbes kümme inimest, minu kõrval istus Petersoni advokaat, minu kõrval näägutas Valdo Randpere, see sama, kes laulis Eesti muld ja Eesti süda, irvitas, mis see KOOS seltskond tõmbleb, rahunegu juba see rahuliikumine maha. Tema kohatut juttu ja kommentaari ei ole isegi protokollis. Ja Pakosta Liisa jutt jäi välja, et pole Eestis vaja selgitada ja seadusega kaitsta kinnise kohtupidamise eritingimusi ja punkt. Ma sain seal komisjonis öelda loetud laused, sest Odinets Eduard komisjoni esimehena küsis vaid minu nime ja mida mul on öelda. Kui õiguskomisjoni liikmed tunneksid huvi asja vastu või vähemalt ilmutaksid seda, küsides täpsustavaid küsimusi ja eraldades piisavalt aega, siis oleks ka vestlus avatum, konstruktiivsem. Eraldati meile 35 minutit. Peamiselt sõnastas küsimust avaliku kohtupidamise kriteeriumite selgemaks määramiseks advokaat ja tema jutul oli kindlasti kaalu.

Tore, et need inimesed on saanud näha kas või üht KOOS rahuliikumise liiget silmast silma. Reaktsioon kindlasti oli igaühel oma. Vilja Savisaar istus Pakosta kõrval ja vaatas vägagi suure huviga mulle ja advokaadile otsa, aga vaikis. Kõlvarti abikaasa Anastassija oli vaikinud samuti. Oli väga oluline Varro ja Kert Kingo asjalik ja väga viisakas kommentaar ja sõnavõtt, nad vaigistasid ka Randpere kui reformisti näägutamist. Kohe peale meie küsimuse arutamist ja tagasi lükkamist arutas see sama komisjon samas koosseisus loomakaitse seaduse karmistamist, et loomad ei saaks väärkoheldud, ka seksuaalselt. Oli ju Eestis juhtunud, et üks mees astus korduvalt vahekorda eesti tallis hobusega. Selle taustal Petersoni küsimus, tegelikult kohtusüsteemi arengu küsimus on muidugi vähem tähtis. Selge on ju, et vahekord loomadega on patoloogia ja kuulub psühhiaatria valdkonda, mida aga teeb õiguskomisjon. Ta võtab menetlusse seaduse eelnõu, mis kaitseb loomi väärkasutamise eest. Hästi, kaitske loomi, kui koeri peetakse aasta läbi hoovis ketis, kanadel on kitsas puuris, kassid on sadistide piinata ja nii edasi. Tulgem aga mõistusele ja vaadakem, kuidas koheldatakse inimesi, võetakse vahi alla piiramaks nende liikumis- ja sõnavabadust, keelamaks muretsemas kodumaal toimuva pärast. Jutt on konkreetselt Aivo Petersonist ja Allan Hantsomist. Tasalülitamine ja vaigistamine on ilmsed, suur hulk inimesi on ärritatud ja murelikud, mis saab olema Eestimaa kodukorraga, kas saabki olema selline kodukord, kas ongi juba saabunud teine vaikimisajastu, kus inimeste mõte ja süda ja nende suudki on vaigistatud. Kas tõesti on nii keeruline tunnistada tehtud ülekohut, seda lõpetada, kahetseda kurjust ja elada inimese moodi? "Õige" jumalakartlik Saulus rabatuna Kristuse valgusest ja meelepahast teel Damaskuse linna langes põlvili, kobades pimedana, pimestatuna jumalikust tõest ja meelepahast, parandas kolme päevaga, kõigest kolme päevaga! meelt ja hakkas inimeseks. Viskas nurka oma "õigeid" inimvaenulike suhtumisi, ahistas ta ju lihtsaid siiraid kristlasi nende usu pärast, kahetses ja oligi kahetsemas oma elu lõpuni tehtud kurja ja kõrkust ja jäi ajalukku püha Paulusena. Kes aina kutsus üles olema üksteise suhtes inimlikud, halastajad, vennad, kaastöölised, avatud meelega ja käima tões ja valguses. Kas see ei ole enam kõigile mõistetav ja vastuvõetav tee, rahutee?

Sandra Sirge,
erakonna KOOS liige