Ma oma ühiskondlik-poliitilisest elust osavõtu mõttes – nagu mingitest ühendustest, aktsioonidest, üritustest – olen väga kaugel. Muud huvid on ülekaalus. Aga isiklik suhtumine sellesse, mis ümberringi toimub – Eestis ja maailmas – on mul muidugi olemas.

Kaasa arvatud näiteks oma julmusega rabanud kohtuotsuse puhul, mis mõisteti välja Aivo Petersonile, Dmitri Rootsidele ja Andrei Andronovile (kuigi ma isiklikult ei olnud tuttav ühegi kolmest) – ja seda äärmiselt kahtlaste süüdistuste alusel. Neist kahte esimest süüdistati – ja nad mõisteti lõpuks 14 ja 11 aastaks vangi – mitte rohkem ega vähem kui riigireetmises. Kolmas, kes sai samuti 11 aastat, puhul on veidi teistsugune sõnastus ainult seetõttu, et ta on samuti Eesti alaline elanik, kuid teise riigi kodanik.

Juhtus nii, et isiklik suhtumine sellesse fakti materialiseerus üsna laialdase arvamusena, mis esitati kirjalikult ja tehti avalikuks.

Mõnda aega möödus ja selgus, et see avaldamine tõi endaga kaasa ootamatuid tagajärgi. Aivo Petersoni kaaslane luges talle selle põhjaliku kirjutise telefoni teel ette. Seda kuulates avaldas ta soovi helistada autorile, kui see pole vastu. Autori leidmine pole keeruline, palve anti edasi. Autori poolt pole mingit põhjust olla vastu, las ta helistab.

Nii juhtuski, et tutvusin telefoni teel isiklikult Aivo Petersoniga, kellest olin seni lugenud ainult uudistest.

Esimene kõne kestis poolteist tundi. Aivo öeldu tuum oli: "Ma ei ole oma sünnimaale ega kellelegi sellel maal mingit kahju toonud. Ei uurijad, prokurör ega kohus pole mind veennud vastupidises."

Võtame näiteks reisi Donbassi. "Kui oleks olemas mõni seadus või määrus, millel on õiguslik jõud ja kus oleks selgelt kirjas keeld Eesti kodanikele sellesse piirkonda reisimast, siis ma sinna muidugi ei läheks. Ma olen seaduskuulekas kodanik," ütles Aivo. Pealegi käib seal palju välisajakirjanikke. Kas neid kõiki mõistetakse kodus selle eest kohtu alla? Ta ütleb, et pole sellest kuulnud. Enne reisi tutvus Aivo Soomes ühe kohaliku ajakirjanikuga, kes käis rahulikult Donbassis ja töötas seal. Keegi ei süüdista teda riigireetmises, üldse mingisuguseid küsimusi pole.

Keegi, ütleb ta, ei värvanud teda, ei sundinud millelegi. Ta tegi kolm videoklippi sellest, mis talle endale huvitav tundus, ja postitas need oma sotsiaalmeediasse, nagu teevad seda tuhanded inimesed, kes on eri paigus käinud. Ja see ongi kogu "kuritegu" selle punkti lõikes.

Ja nii kõigi süüdistuspunktidega: täielik jama, õhust imetud, on Aivo veendunud.

Küsisin temalt, kas talle pakuti sõlmida kokkulepe uurimisega: tunnistada end süüdi, läbida kiirendatud korras uurimistoimingud ja saada mitu aastat vähem vangistust, kui talle määrataks juhul, kui ta peaks edasi kindlaks jääma. Jah, ütles ta, selline võimalus oli olemas. Ja esitas retoorilise küsimuse: "Aga mida arvaksid siis minu lapsed, kõik sugulased ja sõbrad minust? Et noh, kui nii, siis tõesti on ta milleski süüdi." Ja kordas veel: "Mul pole midagi üles tunnistada, ma ei pea end milleski süüdi olevaks."

Rääkis ka sellest, et vangla on tema jaoks uus elukogemus. Nende kolme aasta jooksul, mis ta juba on kinni istunud, on ta siin palju näinud ja teada saanud. Rääkis ühe vangi kohutavast surmast. Temagi sai, nagu Aivo (meie selle vestluse ajal) – 14 aastat. Ja mees otsustas ilmselt, et parem on end pooma panna kui nii mitu aastat vanglas istuda. Ja tegi seda.

Hiljem helistas Aivo veidi enne Ringkonnakohtu istungit. Pakkus, et vaatan üle kaebuse teksti, mille oli koostanud advokaat, ja teised dokumendid. Vaatasin üle. Mis öelda, tundub olevat loogiliselt ja veenvalt esitatud.

Pärast Ringkonnakohtu otsuse langetamist ei sarnanenud Aivo kõneldes sellega, kellena ma teda eelmistel suhtluskordadel olin harjunud kuulma. Masendunud, rusutud... Näib, et see oli talle raske löök. Inimesest on võimalik aru saada: lootis sel korral asja läbivaatamist tähelepanelikult, objektiivselt, erapooletult, kuid selle asemel – veel kaks aastat juurde.

Aga see oli ajutine nähtus. Järgmiste kõnede ajal kõlas Aivo hääl jälle sama rõõmsalt nagu varem. Süttis uus lootus: esitatud on kassatsioonkaebus Riigikohtusse – Eesti kõrgeimasse kohtuinstantsi. See on spetsiifiline instants: kohtunikud – vastava kolleegiumi liikmed – ei vaata asja uuesti läbi, vaid hindavad üksnes seda, kuivõrd õiguspäraselt kohaldasid seadust ja täitsid menetlust madalama astme kohtud. Kui asi üldse võetakse Riigikohtus menetlusse. Sinna menetlusse võtmiseks võetakse kolleegiumis vastu väga väike hulk laekunud kaebustest.

Aga kui advokaat pidas võimalikuks esitada kassatsioonkaebus kõrgeimasse instantsi, siis peab ta seda alusmõistlikuks.

Aivo on kursis Riigikohtu eripäraga. Aga ta loodab, et riigis peab siiski olema mingi organ, kus säilib terve mõistus. Võib-olla, arvab ta ettevaatlikult, ongi Riigikohus selline organ.

Kui Aivo helistab, on esimene küsimus temalt, mehelt, kes peab võib-olla veetma vanglas 16 aastat, alati sama: "Kuidas meeleolu? Kuidas on sinu moraal?" Ja lõpetab kõne – enne kui jätab hüvasti ja pöördub tagasi oma vangla reaalsuse juurde – alati sellise sooviga: "Ära ole kurb. Ja ole positiivne! Kunagi, kindlasti, saab kõik korda."

See on Aivo Peterson.

Andrei Babin