Eestis lahvatanud ühiskondlik-poliitiline kaos, mille ajendiks on väidetav „äärmine“ vajadus võtta kohalikel valimistel hääleõigus Venemaa ja Valgevene kodanikelt, paneb mõtlema meie poliitilise eliidi ja meedia maailmapildi primitiivsusele ning paganlikule mentaliteedile.

Hämmastab kohaliku tasandi kitsarinnaline ja provintslik põhjendamine, millega õigustatakse poliitilist sammu, mis pole praegusel äärmiselt raskel ajal Eesti jaoks ei keskne ega ülimalt oluline. Tänapäeva poliitika, ignoreerides globaliseerumise reaalsust, püüab maniakaalselt kujundada monoetnilist riiki, eesmärgiga kas „eestistada“ muulased või neid võimalikult isoleerida, et vähendada põhirahvuse kokkupuudet vene mentaliteedi, keele ja kultuuriga.

Roheline tuli russofoobiale!

Niisuguste algatuste pooldajate sõnavõttudes võib märgata varjatud russofoobiat ja isegi rassismi, rääkimata diskrimineerimisest, millel on sadistlikud jooned. Näide viimase aja otsustest: logopeediliste keskustega seoses, mis pakuvad teenuseid vene ja ukraina keelt kõnelevatele lastele, on hariduslike dokumentide tunnustamata jätmise tõttu keeldutud nende keskuste tegevusloast. Õiguskantsler on kinnitanud, et see on ebaseaduslik. Selliste väiklaselt kiuslike algatuste hulk ainult kasvab.

Selles kontekstis üllatab positiivselt näiteks Tallinna Kaubamaja ajakirja (talv 2024–2025) julge valik soovitada jõulutoiduks retsepti, milles kasutatakse Antonovka õunu, mis on Venemaal aretatud sort. Või näiteks rahvusvahelise õiguse eksperdi Rein Müllersoni osalemine Venemaal peetud kõrgetasemelisel Valdai foorumil. Ta on hiljuti Tallinnas avalikult hukka mõistetud, kuna osales Peterburis toimunud konverentsil.

Riigi julgeolek – tõsine, mitte tühine küsimus

Kuid üldiselt domineerivad Eesti poliitikas ja meedias väiklus ja labased russofoobsed püüdlused. Nende seas on ka ettepanek lahendada väljamõeldud põhjuste ja ettekäänetega küsimus, mis puudutab mitmekümne tuhande Eestis alalise elamisloaga Vene Föderatsiooni ja Valgevene kodaniku valimisõiguse äravõtmist järgmistel kohalikel valimistel. See võimaldaks „kärpida“ oma, tihti „provenemeelseks“ nimetatud, poliitiliste oponentide (eeskätt Keskerakonna ja erakonna KOOS) valijaskonda. On teada, et just see elanikegrupp, kuigi mitte ülemäära aktiivselt, annab ülekaaluka enamuse häältest just neile kahele parteile.

Oluline on aga näha selle poliitilise kasumijanuse ja omapärase poliitilise „reidimise“, rääkimata poliitilise rumaluse taga vähemalt mingeid tõsiseid ja reaalseid motiive, mis õigustaksid Vene Föderatsiooni ja Valgevene kodanike, võib-olla ka halli passi omanike, valimisõiguse äravõtmist.
Sellise repressiivse sammu põhjendustest saab tõsiselt võtta vaid riikliku julgeoleku kaalutlusi.

Derusifitseerimisele vastupanu

Russofoobia algatajad väidavad sageli, et kohalikud Venemaa ja Valgevene kodanikud (kuigi miks siin ka Valgevene, seda teab vaid Allah, sest Minskit ei saa kuidagi nimetada „agressorriigiks“) võivad olla ohtlikud mitte ainult Venemaa võimaliku rünnaku korral Baltikumile, vaid ka rahuajal, olles väidetavalt Kremli „viies kolonn“. Nad hääletavat ju Putini poolt ja osalevat Riigiduuma valimistel.

Pealegi, isegi kui ainult omavalitsuste tasandil, võivad nad läbi enda valitud kohalike saadikute, kes on muide Eesti kodanikud, väidetavalt suunata prorussiaanlikku poliitikat mitte ainult kohaliku omavalitsuse tasandil. Eriti ohtlikuks peetakse olukorda Ida-Virumaa maakonnas, kus elab kompaktne vene keelt kõnelev elanikkond, ning veelgi enam (Oh, õudust!) – see piirkond piirneb „vaenuliku“ Venemaaga.

Kuid tõsiselt saab sellist ohtu käsitleda pigem teoreetiliselt, sest tegelikkuses kardavad russofoobid Tallinnas hoopis midagi muud – kohalike omavalitsuste võimalikku vastuseisu või „sabotaaži“ pealinnast lähtuva vulgaarse russofoobia ja agressiivse assimileerimise poliitikale.

Küsimused, mis vajavad vastust

Kui valimisõiguse äravõtmise aluseks peetakse Venemaa ja Valgevene kodanike võimalikku (väidetavat?!) õõnestustegevust Eesti riigi vastu, siis tekivad järgmised küsimused:

1. Kas selline oht on ametlikult kindlaks tehtud ja kui on, siis millises ulatuses see tegelikult eksisteerib?

2. Kui oht on reaalne, kas valimisõiguse äravõtmine lahendab julgeolekuprobleemi? Ja kui räägitakse „viiendast kolonnist“, siis kas ei tuleks keskenduda konkreetsetele süüdlastele, selle asemel et alustada kollektiivset „nõiajahti“?

3. Miks need, kes tahavad „ebalojaalsetelt“ võtta valimisõiguse, kuna väidetavalt võivad nende häälte abil tekkida kohalikes omavalitsustes prorussiaanlikud esinduskogud, ei tõstata küsimust selliste rahvasaadikute vastutusele võtmisest? Või on põhjus selles, et selliseid saadikuid tegelikult pole?

4. Kas russofoobidest assimilaatorite uus algatus – seekord valimisõiguse äravõtmine – pole tõendiks pikaajalisest poliitikast, mis järjepidevalt eskaleerib mitte-eestlaste rõhumist?

5. Kui valimisõiguse äravõtmise pooldajad väidavad, et agressorriigi kodanikke tuleks seaduserikkumise korral (olgu see ükskõik milline rikkumine) Eestist viivitamatult välja saata, siis kas nad ei tunnista, et selliseid rikkumisi on praegu peaaegu olematult vähe? Ja kas see ei muuda russofoobset etendust valimisõiguse äravõtmiseks naeruväärseks?

6. Kuidas saab kõiki kohalikke Venemaa ja Valgevene kodanikke kollektiivselt kahtlustada ja süüdistada väidetavas toetuses Venemaa tegevusele Ukrainas? Kas see ei ole totalitarism?

7. Kas ei tundu metsik ja totalitaarse mõtlemise ilminguna sotsiaaldemokraatide ettepanek sundida Venemaa ja Valgevene kodanikke allkirjastama lojaalsusdeklaratsiooni, et nad saaksid osaleda valimistel? Kas nendele antud elamisload ei eelda juba nende lojaalsust?

8. Kas ei ole täiesti ebademokraatlik ja alandav nõuda lojaalsusdeklaratsiooni allkirjastamist? Kas saab seda pidada usaldusväärseks või on see sama silmakirjalik nagu keskaegsed indulgentsid, mida sai lihtsalt osta?

Probleemide juurdekasv

Ja nende küsimustega ei ammendu valimisõiguse äravõtmise kasuks esitatud argumendid, mis on ebamäärased ja segased (loe: provokatiivsed), kui jutt käib Eestis elavatest Venemaa ja Valgevene kodanikest, kellel on alaline elamisluba.
Paistab, et vajadus tagada riiklik julgeolek ei lähe sugugi kokku rahvusvahelise õiguse normidega (sellest tuleb eraldi artikkel) ega ka hea tava reeglitega tsiviliseeritud ühiskonnas. Tegemist on järjekordse inetu sammuga võimude ja meedia poolt, mis on suunatud ühel või teisel viisil kogu mitte-eestlasest elanikkonna vastu, tuues kaasa rahvustevahelise pingestumise.

Pole juhus, et endine Kaitsepolitsei (KaPo) juht Arnold Sinisalu pidas vajalikuks anda intervjuu portaalile Delfi.ee, mille pealkiri oli väga kainestav: „KaPo endine juht: kahtlen, et valimisõiguse äravõtmisega lahendame probleeme, pigem suurendame neid.“ Vastates ajakirjaniku küsimusele „Kas Venemaa ja Valgevene kodanikud, kellel on praegu õigus osaleda kohalikel valimistel, kujutavad endast ohtu?“, märkis ta, et „sellele pole mustvalget vastust ja see sõltub konkreetsest inimesest“. Samuti tõi ta esile, et Venemaa kodanike valimisõiguse äravõtmist võib Moskva kasutada ettekäändena sammudeks Eesti vastu, mis võivad kujutada endast riigile reaalset ohtu.

Dmitri Klenski
Tallinn, 18. november 2024