Pean täiesti lubamatuks meetmeks kohalikel omavalitsusvalimistel Eestis alaliselt elavate välisriikide kodanike valimisõiguse äravõtmist ning samuti katsed võtta see õigus kodakondsuseta isikutelt. Sellised algatused on vastuolus kõigi demokraatia alustaladega. Selle sama demokraatiaga, millest meile juba üle 30 aasta igal sammul jutlustatakse. Eesti presidentidelt, erinevatelt ministritelt ja poliitikutelt kuuleme pidevalt, milline ebaõiglus valitsevat Narva jõe teisel kaldal ja millises õitsevas demokraatia ja vabaduse aias me kõik Eestis elame.
Aga me kõik saame suurepäraselt aru, et valitsuse praegused algatused pole midagi muud kui katse kunstlikult mõjutada 2025. aasta kohalike omavalitsuste valimiste tulemusi. See on valimiste kohandamine ette määratud tulemusele. Demokraatlikus ühiskonnas saab selliseid samme pidada riikliku tasandi pettuseks.
Pole saladus, et suur osa Eestis alaliselt elavatest välisriikide kodanikest on Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi kodanikud ning kodakondsuseta isikud. Tuleb eraldi märkida, et inimesed, kellel puudub kodakondsus, diskrimineeriti ja jäeti valimisõigusest ilma juba ligi 30 aastat tagasi. Kokkuvõttes ulatub nende inimeste arv, keda ähvardavad uued õiguslikud repressioonid, üle 150 tuhande. Me teame kindlalt, et valdav osa neist inimestest on sündinud siin ja neil pole teist kodumaad peale Eesti. Otse öeldes, kõik need inimesed on oma kodus. Ja kodus puutuvad nad kokku diskrimineerimise, alanduste ja Eesti võimude eelarvamustega.
Venekeelse elanikkonna eemaldamine Eesti ühiskondlikust ja poliitilisest elust näib samuti kui järjekordne russofoobia ilming. Kahjuks on russofoobia Eestis juba ammu muutunud süsteemseks probleemiks. Tänapäeval on russofoobia Eestis läbi imbunud kõigist võimu tasanditest ning üha sagedamini kohtame selle märke igapäevaelus.
Russofoobia ei ole ainult eelarvamuste või diskrimineerimise avaldumine. See on ka tõsine psüühiline häire. Ma leian, et sellise seisundiga poliitikud peaksid enne juhtivatele ametikohtadele asumist või riigi juhtimises osalemist läbima kohustusliku psühhiaatrilise ekspertiisi. Sest riigi juhtimine nõuab ratsionaalset lähenemist, mitte vihale ja eelarvamustele tuginevate otsuste tegemist.
Eesti siseminister Lauri Läänemets andis oma hiljutises intervjuus selgelt mõista, et praegune peamine eesmärk on mitte lubada konkreetset Eesti erakonda KOOS võimule. Selle asemel, et valimistel meie parteiga ausalt konkureerida, üritavad ebaausad poliitikud, kasutades oma ametipositsiooni ja riiklikke administratiivseid ressursse, juba praegu, nagu 30 aastat tagasi, valimistulemusi enda kasuks kallutada.
Nagu ma juba varem kirjutasin, pole sellistel algatustel demokraatiaga mingit pistmist. Usun, et tulevikus toovad sellised vastutustundetud püüdlused Eestile veelgi suuremaid ja raskemini lahendatavaid probleeme. Nagu ka mineviku sarnaste lühinägelike otsuste tõttu elame täna praktiliselt vaeses ja perspektiivitus riigis, mis vajab pidevalt raha. Selle asemel, et probleeme lahendada, püüavad riigiametnikud diktatuuri meetodil lihtsalt kohalikke elanikke röövida ja lisaks sellele märkimisväärselt osa elanikkonda õigustest ilma jätta, süvendades veelgi Eesti olukorda.
Erakonna KOOS juhatuse liige
Igor Hopp