Käib väga vastik alatu jampsimine. Olen saanud nn suhelda (uurida maad), mida arvavad nn poliitikud ja nende abivalmid abilised valimistelkides. Nii kui pöörasin juttu Aivo Petersoni nimele, kohe kuusin "nõme inimene ja peabki istuma" (parempoolsed). Eile üsna enesekindlas ja lübusas tujus isamaalased Balti Jaama telgis olid rääkinud, et mis see "väike" KOOS ja Peterson, ei pea neid isegi kõrvale nihutama ega neile otsa vaatama. Kolmandast kohast kuulsin,et Peterson on midagi eriliselt vastikut kokku keeranud millalgi omal ajal ja "teda peaks koha peal maha lööma". Need on vist eravõlad, aga kirjeldati Petersonit väga vastiku mehena, teine mees oli üsna vihase näoilmega, uuris, et olen samuti Petka seltsingust. Ütlesin selle peale, et ei ole kellegagi saunas käinud, koos joonud ja istunud (ei ole šašlõkki inimene), kes ja kui palju on teisele võlgu - klattigu ära.
Kui pöörduda Petersoni juurde tagasi ja vaadata ka tõsise pilguga Eesti valitsevale olukorrale - muidugi, kõigis Eesti probleemides, nii kasimata lagunevates Tallinna Lasnamäe rajoonides, korralageduses maanteedel, vastikus Riigikogu tramburais ja tolmuses saastunud õhus on süüdi keegi teine, mitte need, kes saavad selle kõige nn korraldamise eest palka ja pealegi üsna head palka. Peterson on nüüdseks eriliselt valusalt ja häirivalt kõigil silme ees, infovoldikud Petersoni numbriga 101 vedelesid eile Lasnamäe Mustakivi piirkonnas maas.
Uurisin veel mitmest kohast tavaliste inimeste käest, kes see Aivo Peterson on, mingi suur plakat ripub seal Lasnamäel Mehhaanikakooli lähedal. Keegi temast ei tea, igal pool temast räägitakse. Kui kummaline see maailm on. Uurisin sedagi juba tükk aega, ei leia sellele küsimusele samuti selget vastust, kes see Sandra Sirge on. Oli ju temast mitmel pool juttu. Eile seisid valge KOOS valimistelgi ees mitmed inimesed Balti Jaama vastas, kohe valgusfoori juures, vaatasin, et sinised voldikud käes, võtavad mööduvad inimesed nende käest neid vastu ja kiirustavad edasi iga üks omas suunas, kes turule, kes kuhu. Laupäev on ju ikkagi, päike rõõmustab, suvi on alanud.
Hiljem õhtul sõitsin bussiga koju, olid mu kotist välja piilumas Isamaa abiinfomaterjalid, sirvisin veidi, vaatasin Riina Solmani ristsõna, kõik need isamaalased on ilusti üksteise kõrval, ilusti pildil, naervatavad, Reinsalu on nagu komm! Küll on kõik hästi korraldatud Eestis.
Ei mõista ainult, miks tänavatel näen kodutuid, kaltsudes taarakorjajaid, noori mehi narkouimas. Täistatoveerituid noori naisi. Olen uurinud ka mõne puhaste küüntealustega noore käest, kas valimistele on soov minna ja kas on ka neil mingi arvamus toimuva osas. Ei ole midagi arusaadavat vastu kuulnud. Vanemad inimesed aga ohkavad, et nende arvamus ei loe, kuna pass on neil seda valet värvi ja räägivad nad ka hoopis teist keelt...
Jehoova tunnistajatest tänavapioneerid, kes kolme! kaupa seisavad samadel Tallinna tänavatel, kus need enesekindlad parempoolsed isamaalastega, ütlesid mulle, et neid poliitika ei huvita, neil on omad väärtused ja usk ja lootus. Pahandasin nendega, et kuidas nii, kas leivahinnad neid siis ei panegi muretsema ja need soojaarved ja muud sellised elulised küsimused. Hiljem minu ammune, tõesti väga ammune naisjehoovatunnistajast tuttav pahandas minuga, et mina muud kui pahandan, räägin pikalt-laialt, temale sõna ei anna. Vastasin, et aktiivne kuulamine, süvenemine on samuti oluline dialoogi osa.
Olen uurinud nendegi käest, tunnistajate käest, miks näeb igal pool neid nn rahupalvepäevade ja ristikoguduste reklaame, et oleks rahu maal, üksmeel omavahel. 4.juunilgi saavad õhtul kokku Mustamäe Magdaleena vabakoguduses inimesed, et palvetada ka Euroopaparlamendi valimiste õnnestumiseks ja sündigu jumala tahe nii taevas nõnda ka maa peal. Veel ütlesid mulle Jehoova tunnistajad, et käes ongi ammu ette kuulutatud viimased päevad, kus saabki igat sorti ahastust ja viletsust näha, toimuvad sõjad, inimesed nälgivad ja jumala sõna ja selle hea rõõmus sõnum peab jõudma igasse maailma kaugemasse otsa ja siis tuleb lõpp.
Neid viimseid vlitsaid ahastust täis päevi on ette kuulutatud varemgi ja oligi neid maailmaajaloos mitmeid, aga mis saab Eestist, minust ja sinust, armas Jehoova tunnustaja seal tolmusel Tallinna tänaval, kui europukki saavad kahtlased ennast täis naeratavad ja kelmikad "õige maailmakorra asjatundjad". Igal pool lastakse aga linnade pihta rakette, lapsed on suremas ja mõnigi neist on sandistatud eluajaks. Meil siin Eestis on mugav ja hea poliitikast mitte hoolida, meie arvamus ei loe, las tuul viib minema kõiki neid maha visatud infovoldikuid ja paberkonteinerid on täis valimisreklaami. Elu Eestis on lill, päike kutsub grillima.
Sõdurid keeravad suitsu, lasevad nukralt vilet, taskus on kortsunud naise foto. Selline see reaalne elu on, kas saab Peterson vanglast välja õige mehena või saabubki see ammu ette kuulutatud lõpp.
Mina püüan saada täna kirikusse, inimeste sekka. Ainult inimesed, kus need on, inimesed.
Sandra Sirge